Enamik selleteemalisi artikleid on kirjutatud autojuhtidele. See artikkel on mõeldud saatjatele ja saajatele, kelle laadimisalal tasu tekib ja kes selle lõpuks ühel või teisel moel kinni maksavad.
Mahalaadimistasu (inglise keeles lumper fee) on tasu, mida kolmanda osapoole töötajad ehk mahalaadijad võtavad veoki mahalaadimise eest saaja laos. Enamasti on see kindel summa koorma või ostutellimuse kohta, sageli mõnisada dollarit, ja tihti maksab selle laadimisalal ära autojuht, kes saab raha hiljem tagasi. USA föderaalseaduse järgi peab saatja või saaja, kes mahalaadijaid nõuab, kas abi ise tagama või selle kulu katma, ning vedaja sundimine mahalaadimise eest maksma on ebaseaduslik.[1]
Meie teeme laadimisalade broneerimissüsteemi, seega näeme mahalaadimist iga päev lao vaatenurgast. Kõik muu, mis sel teemal leidub, on kirjutatud autojuhtidele ja ekspediitoritele, kes oma raha tagasi ajavad. See juhend selgitab, mida peavad teadma saatjad ja saajad: mille eest tasu makstakse, kes selle võlgneb, kus seadus piiri tõmbab ja kuidas vältida, et igast koormast saab vaidlus.
Mahalaadija on töötaja, tavaliselt kolmanda osapoole mahalaadimisfirmast, kes laadib saaja laadimisalal veokist kauba maha. Ühes 2011. aasta mahalaadijaid puudutavas kohtuasjas sõnastas USA apellatsioonikohus selle nii: „lumping“ tähendab kauba laadimist veokile või, sagedamini, veokist maha kohaletoimetamisel.[2]
Meie kogemuse järgi kasutatakse mahalaadijaid kõige rohkem toidukaupade ja toitlustuse jaotuskeskustes, kuhu kaup saabub sageli lahtiselt laotuna või segakoormana. Selline koorem tuleb lahti võtta, sorteerida ja saaja enda alustele ümber laduda, enne kui see riiulitesse läheb. Ladu mahalaadijaid ise ei palka, vaid sõlmib lepingu mahalaadimisfirmaga.
Mahalaadimistasu on see, mida mahalaadimisfirma selle töö eest küsib. Tasu arvestatakse koorma, ostutellimuse, aluse või kasti kohta, sõltuvalt saaja lepingust mahalaadimisfirmaga, ja tavaliselt võetakse see laadimisalal sisse enne, kui autojuht dokumendid allkirjastatult kätte saab.
Mõned saajad võtavad tasu ostutellimuse, mitte veoki kohta, nii et kui veokis on samale laole mitu tellimust, võib tasusid tulla mitu.
Mahalaadimistasu sõltub saajast, kuid enamasti jääb see umbes saja ja mõnesaja dollari vahele koorma kohta. Ükski riigiasutus ega valdkonnaorganisatsioon ei avalda mahalaadimistasude uuringut, seega käsitle iga veebist leitud summat näitena, mitte võrdlusnäitajana.
Hinda mõjutab töö maht, mitte vahemaa ega kauba väärtus:
| Tegur | Väiksem tasu | Suurem tasu |
|---|---|---|
| Kuidas haagis on laaditud | Alustel, üks toode aluse kohta | Lahtiselt põrandale laotud kastid, mis tuleb käsitsi laduda |
| Töö alustega | Maha nii, nagu kaup saabus | Sorteerimine toote järgi, ümberladumine, ümbermähkimine või tõstmine saaja alustele |
| Saadetise suurus | Mõni alus | Täis haagis |
| Kuidas saaja hinda arvestab | Kindel tasu koorma kohta | Aluse või kasti kohta segakoorma puhul |
Kui oled saatja, küsi igalt kliendilt, kellele tarnid, tema hinnakirja. Saajatel, kes mahalaadijaid kasutavad, on see tavaliselt olemas ning parem on seda teada enne veohinna pakkumist kui avastada see hiljem vedaja arvelt lisatasuna.
Seaduse järgi maksab saatja või saaja, kes mahalaadimisabi nõuab. USA föderaalseadus ütleb, et kui saatja või saaja nõuab, et vedajat abistataks peale- või mahalaadimisel, vastutab saatja või saaja selle abi tagamise eest või hüvitab vedajale kõik abi hankimise ja abistajatele maksmisega seotud kulud.[1]
Tegelikkuses liigub raha ringiga ja vedaja on selles vaid ajutine vahelüli:
Neljanda sammu otsustab veotellimuse kinnitus (rate confirmation ehk ekspediitori ja vedaja vaheline veokokkulepe). Mõni ekspediitor maksab mahalaadijale ise otse ja hüvitab vedajale kulu ainult siis, kui see on kinnituses kirjas, teine hüvitab kviitungi alusel. Loe mahalaadimise rida igas veotellimuse kinnituses, mille allkirjastad või saadad.
Saatja ja saaja vahel seadus pooli ei vali. Kohtuasjas OOIDA v. Supervalu leidis USA kaheksanda ringkonna apellatsioonikohus, et autojuht saab saaja vastu nõude esitada ainult siis, kui ta tõendab, et kulu ei hüvitanud talle ei saatja ega saaja.[2] Kes kulu lõpuks kannab, on äriküsimus, mis lepitakse kokku saatja ja saaja vahelises müügilepingus.
Mahalaadijate nõudmine on seaduslik. Vedaja sundimine nende eest maksma ei ole. USA föderaalseadus keelab osariikidevahelist vedajat sundida või üritada sundida kaupa peale või maha laadima või selleks inimesi palkama või nende eest maksma. Kitsas erand kehtib föderaalse tööõiguse alusel lubatud tegevusele.[1] Seega võib saaja kasutada ainuõigusega mahalaadimisfirmat, kuid kulu peab katma saatja või saaja, mitte vedaja.
Seaduse jõustamine on nõrgem, kui sõnastus lubab. Eraisikule ette nähtud õiguskaitsevahend on hagi ettekirjutuse saamiseks[1] ning Supervalu kohtuasjas kaotas autojuhtide liit, sest ei suutnud tõendada, et konkreetsed autojuhid jäid hüvitiseta.[2] Seepärast on praktiline lahendus lepinguline, mitte õiguslik: kirjuta veotellimuse kinnitusse, kes maksab.
Kas autojuht võib mahalaadijast keelduda ja veoki ise tühjaks teha? Mõned saajad lubavad seda, aga mitte tingimusteta. 2005. aastal nõudis Supervalu autojuhtidelt, kes soovisid ise maha laadida, vastutuskindlustust, mis ületas tunduvalt föderaalset miinimumi, ja leevendas nõuet alles pärast kohtusse kaebamist.[2] Saajad, kes lubavad ise maha laadida, seavad tavaliselt enne ohutuskoolituse, kindlustuse või tehnika nõuded.
See osa kirjeldab USA föderaalõigust üldiselt. See ei ole õigusnõu konkreetse vaidluse jaoks.
Mahalaadimise kviitung (lumper receipt) on mahalaadimisfirma maksekinnitus ning ilma selleta ei saa keegi raha tagasi. Autojuhid maksavad tavaliselt vedaja või ekspediitori väljastatud maksekoodiga ja saadavad seejärel kviitungi edasi. Mõni ekspediitor tahab seda juba päeva jooksul.
Nõuetekohasel kviitungil peavad olema vähemalt järgmised andmed:
Kui oled saaja, tee see lihtsaks. Prindi või saada kviitung automaatselt, lisa sellele koorma ja veokirja number ning vii summa kooskõlla oma avaldatud hinnakirjaga. Just puuduv või ebaselge kviitung muudab 200-dollarise mahalaadimistasu nädalapikkuseks kirjavahetuseks sinu kliendi, tema vedaja ja sinu vastuvõtuosakonna vahel.
Saajad kasutavad mahalaadijaid, et kontrollida, kes nende laadimisalal töötab, ja osta mahalaadimist teenusena. Toidukaupade hulgimüüja Supervalu läks 2005. aastal vabakutselistelt mahalaadijatelt üle professionaalsetele mahalaadimisfirmadele, kellel oli ainuõigus, nii et tema jaotuskeskustes olid kohal vaid tema lepingulised mahalaadijad.[2]
Mahalaadimisfirmale makstakse sageli koorma kohta, nii et kiirus tasub end talle ära, ja mõnes lepingus on ka tagasimakse saajale.
Just viimast vedajad umbusaldavad. Autojuhilt võetud tasu, millest osa läheb saajale tagasi, tundub teemaksuna igaühele, kes seisab laadimisalal kaart käes. Kui sinu laos töötavad mahalaadijad, on selge hinnakiri ja sellele vastavad kviitungid kõige odavam viis tagada, et vedajad toovad sulle kaupa meelsasti.
Need on eraldi tasud. Mahalaadimistasu on tasu mahalaadimistöö eest. Seisuaja tasu (detention) hüvitab vedajale aja, mille veok ja autojuht ootavad üle vaba aja. Aeglane mahalaadimine võib tuua samale koormale mõlemad.
| Mahalaadimistasu | Seisuaja tasu | |
|---|---|---|
| Mille eest | Kauba mahalaadimise (ja vahel sorteerimise või ümberladumise) töö | Veoki ja autojuhi ooteaeg üle vaba aja |
| Kellele makstakse | Mahalaadimisfirmale, autojuhi või ekspediitori kaudu | Vedajale |
| Hinnastamine | Kindel summa koorma või ostutellimuse kohta, või aluse või kasti kohta | Tunnipõhine, tüüpiline turuhind 50–100 dollarit tunnis pärast kahetunnist vaba aega |
| Mis selle tekitab | Saaja mahalaadimise kord | Kell, mis jookseb üle vaba aja |
| Saatja arvel | Lisatasu: mahalaadimine (lumper) | Lisatasu: seisuaeg (detention) |
Neid seob tööjõud. ATRI 2024. aasta seisuaja uuring nimetab seisuaja põhjuste seas kliendi juures puudulikku personali ja leidis, et külmveokite juhid pidid 2023. aastal ootama üle kahe tunni 56,2% peatustest, kõigi juhtide puhul 39,3%.[3] Kui mahalaadijad on teise veokiga hõivatud, peab järgmine autojuht ootama ja saatja saab mahalaadimistasu kõrvale ka seisuaja tasu arve. Loe lähemalt, kuidas veoki seisuaja tasu arvestatakse ja arveks esitatakse.
Enamik mahalaadimistasu vaidlusi tuleneb üllatusest: summa, milles keegi kokku ei leppinud, kaotsi läinud kviitung või kolm tundi kestnud mahalaadimine, sest kuus veokit saabus korraga. Viis harjumust aitavad neid vältida.
Sammud 4 ja 5 on see, mida LoadingCalendar teeb: vedajad broneerivad aja sinu laadimisalade kalendris, sinu meeskond näeb iga saabumist ette ja ajatemplid salvestatakse automaatselt. Hind on ühtne $99 kuus, piiramatu arvu laadimisalade, kasutajate ja vedajatega. Ooteaja kohta loe lähemalt, kuidas vähendada seisuaja tasusid oma laos.
Mahalaadimistasude taseme kohta avalikku uuringut ei ole. Artiklis toodud summad on tüüpilised turuhinnad ja iga saaja määrab oma hinnad ise. Sama kehtib seisuaja tasu vahemiku kohta.
Itaalia, Hispaania, Portugal ja Ungari määravad veokite ooteaja hüvitise seadusega. Prantsusmaal kehtib tüüpleping, mujal Euroopas otsustab leping.
Arvuta, mitu laadimisust su ladu vajab: laadimisala planeerimise valem, tasuta kalkulaator, tipptunni arvestus ja järjekorratabel varuuste jaoks.
Neli laadimisala tulemusnäitajat, mis loevad: töökoormus, veoki kohapeal viibimise aeg, õigeaegse saabumise määr ja saabumata jäänud broneeringute määr. Valemid, näide ja ausad võrdlusnäitajad.
Liituge laomeeskondadega üle maailma, kes asendasid tabelid ja telefonikõned lihtsa laadimisalade broneerimissüsteemiga.
Alusta tasuta prooviperioodi 14-päevane tasuta prooviversioon · Krediitkaarti pole vaja · Tühista igal ajalKasutame ainult küpsiseid, mis on vajalikud LoadingCalendari turvaliseks ja korrektseks toimimiseks — sisselogimiseks, turvalisuseks ja teie eelistuste jaoks. Me ei kasuta jälgimis-, analüütika- ega reklaamiküpsiseid. Rohkem üksikasju.